Hei
Ei kirjuta siia just eriti aktiiiivselt enam, kuid vahel igavusest ju võib. Eile käisin Slide'l, mis oli Club Hollywoodis, ütleks et koht oli üsna hea, ja minuarust oli ka rahvast seekord rohkem kokku tulnud. Klassikaaslaste tantsu,-de'ga jäin väga rahule, teised osalejad olid ka head, aga oma klass siiski minu arvates kõige parem, arvestades eriti veel seda, et kava oli kõik ise välja mõeldud jne, mitte nagu mõnel ntks võitjal. Super õhtu oli.
Rääkisin kellegiga ilmselt hiljuti mingi lasteaiast vms, igaljuhul kõik see mis kunagi ammu mitu aastat tagasi olnud on, tundub minujaoks just kui eile olnud. Ei tunne, et oleks mingi ilgelt suur juba nüüd, kuigi jah põhikooli lõpp üsna ligidal. Ma ei salli seda, kui mulle ette heidetakse (no mitte küll otse, aga kuidagi kaudselt), et noh mis sinust nüüd saama hakkab jne ? Mis see puutub teistesse ? Nagu "need mõned, kes seda ette heidavad" hooliksid.
Tegelt läbi kõige halva, mis on elus olnud, on hea siiski mõelda, et mu elus on mõned üksikud inimesed, kes suudavad mind võtta sellisena nagu ma olen. Kes hoolivad, ja kuulavad mind ära ja vahel isegi saavad aru mu jutust, kes oskavad nõu anda, vahet pole millist, kes toetavad rasketel aegadel ja kes ei pööra mulle selga, kui olen mingi jamaga hakkama saanud. Mitte kunagi.
Kahju, et neid inimesi väheneb :(, kuid siiski on hea teada, et neid vähemalt on. :)
Kahjuks ei saa ma öelda,et need mälestused ei tähenda midagi minu jaoks.
